Teadvustamine – on või ei ole

See artikkel on kopeeritud blogist: http://www.teadvustamineonolemas.wordpress.com . Meeldivat lugemist!

 

Teadvustamist ei ole olemas ja teadvustamine on olemas

Tsau!

Teeme ühe asja lihtsaks ja selgeks. Niisugust asja, mida võib nimetada “Teadvustamine” – ei ole olemas. Niisugune teadlikkus nagu enese teadvustamine – on olemas.

Seega on “teadvustamist ei ole olemas ja teadvustamine on olemas” õige ja võib ka olla vale, kui seostada seda mingi nähtuse või objektiga. Teadvustamine kui asi – ei ole olemas, teadvustamine kui enese olemus – on täiesti loomulik. Siit ka üks järeldus, nimelt kui otsida oma elus teadvustamist, siis ei leia seda kusagilt, sest see juba toimub. Viga on teadvustamise objektiseerimises ehk siis teadvustamist ei saa objektiseerida, tekitada ega kaotada. See on meie loomulik olemus. Teadvustamist võib ekslikult objektiseerida ja siis uskuda ning tunda, et see on kadunud, kuid see on pigem mäng, mis meie sees, teadlikkuses, toimub. See mäng ei peagi lõppema, seda on vaid vaja märgata. Märgates mängu oled automaatselt ja loomulikult enesest teadlik.

Tihti ajame ennast segamini pildi või objektiga. Näiteks mõtleme oma kallima peale, näeme temast pilti või kujutame ette ja usume, et kogeme tema olemust või temaga toimuvat. See on võimatu. Mina ega tema ei ole pilt ega tekst, veel vähem objekt. Me mõlemad oleme see teadlikkus, mis on teadlik kehast, pildist, sõnast, tundest jne… Me mõlemad oleme seesama aga see ei vaja ettekujutamist või meenutamist. Olevik ei vaja kunagi ettekujutust või meenutust, see on alati püsivalt siin ja praegu lubades eneses ette kujutada tulevikku ja meenutada minevikku – mis mõlemad ei ole reaalsed. Reaalsus on alati praegu. Olevik on alati praegu.

Ettekujutus või meenutus on pigem nagu tv vaatamine. Olevik ei kao kui lülitame tv tööle ja kerime filmi edasi või tagasi, või isegi mitte siis kui me ei taju, kas näeme minevikku või tulevikku. Samas me ei kaota kunagi olevikku, mitte päriselt. Meie elus võib väga palju probleeme tekitada mõistus, kuid kui mõistust lähemalt vaadata on see kõigest piltide kollektsioon ja see ei ole midagi nii hirmus. Hirm võib tekkida siis kui usume, et mõned neist piltidest võiksid kirjeldada olevikku või midagi reaalset.

Aitäh!

Alguse- ja lõputa

Tsau!

Teadvustamist ei ole olemas – on lõppenud, kuid teadvustamine – ei ole lõppenud. Oled sa kunagi kogenud midagi muud kui kogemist ennast? Oled sa kunagi tekkinud või kadunud? Oled sa kunagi märganud enese tekkimist või kadumist? Kui sa tõesti oled märganud, märkad või hakkad märkama enese tekkimist või kadumist, siis miski ju märkab või märkaks seda. Isegi niinimetatud sügava une ajal. Miski oleks sinu tekkimise või kadumise tunnistaja. Kui see miski – märkamine või teadvustamine oledki sina, siis sa ei olegi tekkinud ega saa kaduda. Sa oled, praegu. Kohal. Mis oleks kui sa saad selle päriselt ise läbi kogeda, ise avastada ja ise teadvustada, kes või mis sa tõeliselt oled? Ma ei mõtle teooriat ega filosoofiat, vaid täiesti reaalset ja praktilist kogemist, mis enam ei lõppegi.

Rupert Spira on mind motiveerinud ise hakkama kogema seda, mis praegu tõeliselt toimub ja see on aidanud mul paljugi ise avastada, teadvustada ja rõõmustada. See on sama, mis lapsele öelda, et ära puutu panni, see on kuum ja sa võid saada kõrvetada. Vanemal on õigus ja ta ütleb seda lapse huvides, kuid kui laps lihtsalt usub ja usaldab vanemat ka selles, et ta on lihtsalt see keha, need tunded ja need mõtted, ilma, et ise selle järele uuriks, teadvustaks ja kinnitust saaks… Siis usub ja usaldab ta vanemat. Aga kui ta vajab siiski kinnitust enese olemusele, on tal vaja ise kogeda, ise maitsta, ise tunda, olla ise täielikult kohal, ise olla täielikult praegu ja avastada see rõõm, vabadus ja armastus, kes või mis ta tegelikult ja loomulikult on. Väikesed lapsed teavad, kes või mis nad on, selles ei ole kahtlustki. Suured inimesed on võibolla näiliselt või tundeliselt selle kaotanud ja tahavad uuesti kogeda ehedat ennast või tahavad uuesti teada, kes või mis siin päriselt on. See teada saamise soov on loomulik, kuigi tõeline olemus ei ole kunagi päriselt lahkunud, vaid lihtsalt ajutiselt – enesele teadvustamata.

Me usume ja arvame enda kohta väga palju, aga kui me seda päriselt ei koge, siis ei ole see tõeline. Iga teadvustunud spirituaalne õpetaja suunab meid meie enda praegu toimuva kogemise juurde, et me leiaksime ise enda vastused. Niisuguse lähenemise eesmärk on igaühel ise märgata, avastada ja teadvustada, mida ta enda kohta usub või arvab ja mida tegelikult kogeb. Enese kogemisel ja uskumistel enese kohta, kes või mis ma olen, võib olla täiesti radikaalne erinevus. Näiteks mina tunnen ja kogen ennast radikaalselt erinevalt võrreldes sellega, mida ma uskusin ja arvasin enda kohta isegi siis kui kirjutasin seda “teadvustamisteioleolemas” blogi. See on ka normaalne, sest teadlikkus on unikaalne, kuid olen ühelt poolt päri, et ennast kirjeldada või seletada on sama hea kui mee maitset kirjeldada või seletada. Teiselt poolt pean vajalikuks oma kogemuse jagamist või praktilisi näpunäiteid, sest ka mina olen, nagu me kõik oleme. See üks

Ma olen olevik ja ma tean seda. Ma olen siin ja ma tean seda. Ma olen praegu ja ma tean seda. Ma olen teadlikkus ja ma tean seda. Ma olen armastus ja ma tean seda. Ma olen enesest teadlik ja ma tean seda. Ma olen tühi asjadest ja ma olen täis teadlikkusest. Sina oled, samuti. Jagan oma avastusi ja kirjutan sellest blogis: http://www.teadvustamineonolemas.wordpress.com

Aitäh!

Algus ja lõpp

Tsau!

Kõigel, millel on algus, on ka lõpp! Niimoodi lõppes Neo saatus filmide trioloogias “The Matrix”. Me ei tea, mis edasi saab! Samamoodi lõpeb wordpressi blogi “teadvustamisteioleolemas”.

Tänan kõiki, kes aktiivselt uudistasid ja kellele teema huvi pakkus. Ma lähen väikesele puhkusele ja tagasi naasen hoopis teiste teemadega, täpsemalt teistsuguse vaatenurgaga enesele, elule ja maailmale. Vihjed saab lehelt “Videointervjuud”, kus Rubert Spira viitab millelegi muutumatule eneses.

Ma lahkun, et naasta hetke, kus ei ole algust ega lõppu.

Aitäh!

Sellest ei saa rääkida

Tsau!

Siinkohal tunnen taas, et pean pausi tegema.

Kuid, kes saab ingliskeelest aru, võib uudistada “Videointervjuud” lehte!

Aitäh!

Elamine täiuslikus muutumises

Tsau!

Me kõik teame, et aega ei ole olemas. See tähendab, või teisiti võib öelda, et aeg on üks kasulik või praktiline mõte. See on tore, kui saame kokku leppida kohtumisi, mis on seotud ajaga – nii palju praktilisusest. Me elame siiski olevikus, mida ei saa mõõta, sest sellel ei ole algust ega lõppu. Mis on oleviku allikas? Sellele küsimusele ei saa vastata, sest olevik on või toimub iseenesest, loomulikult. Olevik on siin kogu aeg olnud!

Laps elab hetkes

Tsau!

Ma elan koos naise ja lapsega. Mulle meeldib vahel lihtsalt last vaadata, ta elab hetkes, on täielikult kohal. Siin ja praegu. Tema uudishimu on vahetu. Ta tegeleb tavaliselt ühe asjaga korraga ja jagab sellele tegevusele kogu oma tähelepanu.

Mäng teadlikkusega

Tsau!

Mul on käsil raamatu kirjutamine ja siin on üks katkend või põgus pilk selle sisu juurde. Valisin peatüki “Mäng teadlikkusega”, sest mulle väga meeldib see. Lisaks arendab see ka teadvustamist või teisiti öeldes “mängides enesest teadlikuks “.